Annika Metsla blog

Ma leidsin selle pildiseeria facebookist , ma tänan, sest see soojendas minu meelt, see on nii ilus, kui vanainimene oma kortsus palgega on nii loomulik ja ehtne … Vanad inimesed on nii ilusad …. nad ei vaja ei kosmeetikat, ega naha siledaks trimmimist .. nad on ehtsad …
Mul meenub üks matus, kus matust filmiti – see oli minu arust mõttetu, kuna sellest inimesest- kui ta oli elus- polnud fotosid.
Ja kes seda matusefilmi/videot tahab vaadata ??? Mina küll ei taha. Tahan elusat vanainimest vaadata/pildistada/jäädvustada … Mulle meeldib see mis Teie teete . See on elusa armsa inimese jäädvustamine ja tänu neile, meie kallitele vanamemmedele taatidele ja pealegi nii armas kodune – AITÄH !!!

Imeline! Mulle nii meeldivad fotod vanematest inimestest – see pilk, see kogemus, aeg ja ajamärgid – ilus ja soe! Kahju, et need vanemad inimesed ise nii tagasihoidlikud on Aitäh!

Kui kahju, et ei ole enam minu vanaema… Õnneks on mu lastel vanaemad ja vanaisad ja nendega ka mitu põlvkonda koos jäädvustatud. Sügav kummardus selle loo kolmikule ja fotograafile väga armsa ja värskendava seeria eest!

Mina vaatasin neid pilte ja soojus tuli südamesse.Minu lasteaia periood möödus just kõige armsama söögitädi Linda seltsis.Kohe meenus tema alti naerul suu ja sõbralikud silmad.Need silmad on jäänud ka nüüd sama soojaks.Tema oli minu meelest inimene kes armastas lapsi ja mina armastasin teda.Mulle on jäänud mällu temast selline pilt-söögitädi Lindal on lauapühkimis lapp peos ja valge müts peas ja alati naeratva nägu;)Ma mäletan et vahest ta isegi lubas emmast laua katmisel aidata-oiii ma olin siis uhke väike tüdruk et sain seda teha.
Hiljem alevis teda kohates jätkus meil juttu kauemaks ja minule on ja jääb ta söögitädi Lindaks.Nii ma teda alati tervitasingi ja sain vastu siira ja sooja naeratuse.
Soovin talle mõnusaid vanadusepäevi ja palju tervist.Kallistused ka Sulle armas söögitädi!

väga väga armas ja soe!

Mind teevad need pildid hoopis kuidagi nukraks… Super seeria!

3. pilt (või 6. – oleneb kuidas lugeda) – lahe ja natuke kurb ka… kuidas naeratus aja möödudes näos tõsineb.
Väga lahe seeria! Tänud jagamast!

Minu arust ka väga õige suund! Ma tabasin ennast sarnaselt mõttekäigult alles hiljuti, kui ühel päeval oma isa pildistasin. Ja see vanaema on siin tõesti väga muhe, helge ja niii armas! Kodu muidugi on ka supermaitsekas

väga väga õige jutt! Küll see on üks õnnelik vanaema ja milline imeline mälestus. Kodust ma ei hakka üldse rääkimagi…

Paar päeva tagasi mõtlesin, et eakamaid inimesi on Su blogis harva näha ning nüüd selline tore ja südamlik postitus. Aitäh!