Olin kolamas oma arhiivis, et ühe projekti jaoks vanu pilte leida ja avastasin, et mul on tohutult palju reisupilte ja enamjaolt ainult endale sahtlisse pildistatud).

Vaatasin pilte ja arvasin, et võiks ikka miskit teiega jagada.

Hetkel jään enda juurde kindlaks, et Sellest suurest looduspargist Death Valleyst jättis mulle kustumatu mulje siiski liivatüünid. Tean oma väga häid sõpru, kes on seal aastaid hiljem käinud ja leidnud sealt  hoopis midagi muud, mis neid rohkem inspireeris aga see ongi põnev, et me kõik oleme nii erinevad ja näeme maailma erinevalt.

Ma mäletan, et kui liivadüünidesse jõudsime oli juba pärastlõunane aeg ja ma olin juba sel hetkel suhteliselt pöördes. Tegin sel hetkel pilte nagu ma sinna enam kunagi ei satuks , kahjuks ka aega enne loojangut polnud palju jäänud. Miinuseks oli see, et turiste oli päris palju ja vaated ei olnud inimtühjad. Nii sündiski mõte, et sõidame hommikul päikesetõusu ajaks tagasi.

Mõeldud tehtud!

Kell 4.00 äratus ja 5.00 kohale.

Vot  see oli ikka elamus, seisad keset tühjust  ning ootad , kui saabub valgus ja lähed hulluks.  Tõepoolest olin hulluks minemas, sest selles imelises tühjuses oli nii palju lummavaid kaadreid, valguse-varju mänge, mustreid , erinevaid kompositsioone, ole ainult nägija ja püüa need kinni. Pildistad alla valgust või vastu valgust, tulemuseks on nii palju erinevad lahendusi.

Eksimise oht oli suur kuna tormasid tagasivaatamata edasi, sest iga järgmine liivavall tundus veelgi suurem kunstiteos. Me hullasime nagu väiksed lapsed, rullusime liivamägedest alla, teegime liivaingleid ja samal ajal nautisime vaikuse hetkeid , lamades ninad taevapoole

Varahommikune võlu oli ka see, et need kaunid mustrid olid veel inimeste poolt trampimata. Oli aga palju loota, et me ainukesed nii nutikad oleme, siiski leidsime eemal paar hullu veel. Kui hästi otsite , leiate piltidelt üles.

Seal kandis ostsime omale kohaliku muusika   SACRED SPIRIT II  ja panime autos mängima. Muusika sai põhja keeratud ja nii me nautisime oma rännakut läbi selle võrratu vaheldusrikka loodusmaastiku. Ise kujutasime ette, et oleme nagu Thelma ja Louise aga  muidugi mitte nii traagilise lõpuga :).

Minu reisukaaslaseks oli Jana, kellega oleme 6 aastal sellist paarinädalast rännakut ettevõtnud. Ta mõistis minu kirge  fotograafia vastu ja oli huvitatud lahedast reisualbumist ja nii sai iga peatus tehtud vastavalt minu soovile. Olid ajad…

Pilte vaadates soovitan siin  allpool olevale taustamuusika nupule vajutada ja äkki õnnestub teil saada see sama feeling kätte, mis meil seal oli…

Tagasiteel õnnestus külastada ühe suurmeistri fotonäitust, kelle töödest olin inspireeritud, et osad maastikud sai mustvalgeks keeratud.  Tavaliselt looduse puhul

ma eelistan värve.

Usun, et pole raske arvata, kellest jutt käib.
Kuna olen nüüd nii palju vana fotomaterjali üles leidnud, siis püüan varsti jälle miskit postitada, enne kui väga töiseks läheb.

Hetkel suutsin oma piltidega iseennast inspireerida:).