Minu jaoks oli see ekstreemne ettevõtmine kuna ma ennast väga kindlalt hobustega koplis ei tunne. Selle eest väike Ireen, kes väga neid armastab ja harrastab ka ratsutamist ei kartnud üldse.  Just nende hobustega kohtus Ireen esmakordselt ja toimetas nendega nagu oleksid vanad tuttavad. Hobuste perenaine igaks juhuks turvas meid kõrvalt aga sellegi poolest oli mul nende keskel väga  kõhe tunne. Tuli ette ka  perutamisi ja taga jalgadega siputamist ja see mulle üldse ei meeldinud. Muidugi otsustas üks suur must täkk mind sihikule võtta ja talle meeldis mind pidevalt ahistada ja ta ei häbenenud  mu fotokotti näksata ja mind lihtsalt nügida. Nii pidigi Ireeni ema seda tegelast minust eemale hoidma.

Oli väga lõbus ja sai  pidevalt kuulda minu “ema” karjatusi:).

Juukseid sasis Õnne Rudi